KAS SUVESÕDA VÕI SÕJASUVI? (Estonian)
In: Ajalooline Ajakiri, Jg. 182 (2022-09-01), Heft 4, S. 291-308
academicJournal
Zugriff:
The term ‘Summer War’ is used extensively to refer to events that took place in Estonian territory in the summer of war in 1941. This term is used in various meanings in both narrower and broader frameworks in historical literature in reference to events that took place in the summer of 1941. The objective of this article is to explain how the term originated, what it comprises, and to suggest possibilities for how it could be used. Expatriate Estonian authors extensively adopted the term ‘Summer War’ in the 1950s and it found application as the Estonians’ ‘own war’ that is clearly distinguishable within the framework of the Second World War. More precisely, the Republic of Estonia and its armed forces existed de facto in the summer of war in 1941 and the Estonians’ ‘own war’ was fought in reality and in alliance with the German Army. There was nothing new in this and that point of view relies to a great extent on propaganda from the time of the German occupation of Estonia. The Wehrmacht was admittedly the ‘liberator’ yet the narrative of the heroism and suffering of Estonians was central. The term ‘Second War of Independence’ was already used during the German occupation to refer to this narrative. The one-sided style of this approach, which relied on propaganda directed by the occupying authorities and on the memoirs of participants, can at times create the impression as if Estonians themselves (with assistance from the Germans) liberated their country. And one can come across such an angle of approach even nowadays, regardless of the fact that without the success of the German forces, there would also have been no resistance in such form. In summary, we could ask how to use the term ‘Summer War’ and what it should comprise. In its broader meaning, everything that took place in Estonia starting from the beginning of the war between the Soviet Union and Germany until Estonian territory ultimately fell under the control of the German occupying authorities in the autumn of 1941 (in the interests of differentiation it would nevertheless be more expedient to use the term ‘Summer War’) could fit in under the general term ‘Summer War’. The armed resistance put up by Estonians fits in under the term ‘Summer War’ in its narrower meaning. Yet here I would certainly recommend to avoid mixing up the armed resistance put up by Estonians and the offensive of the German forces. Military contributions should nevertheless be assessed in accordance with proportions. [ABSTRACT FROM AUTHOR]
Eelnevalt on lähtutud arusaamast, et Suvesõda oli selgelt eristatav osa 1941. aasta lahingutest Eesti pinnal ehk relvastatud vastupanu Nõukogude võimule, mis toimus paralleelselt Saksa vägede edasitungimisega. Kuna vastupanu on tihedalt seotud sakslaste edasitungiga, siis puuduvad 1941. aasta relvastatud vastupanul selged ja ühtsed ajalised ning territoriaalsed piirjooned. Näiteks Saaremaale jõudis Saksa okupatsioonivõim kohale kaks kuud hiljem kui Lõuna-Eesti maakondadesse ja tingimustes, kus kohalik aktiivne relvastatud vastupanu sisuliselt puudus. Üldistavalt jagati relvastatud vastupanu Saksa okupatsiooni ajal kaheks: esiteks metsavendluse periood (alates metsavendade salkade tekkimisest kuni Saksa vägede kohale jõudmiseni ja Omakaitse formeerimiseni); teiseks Omakaitse periood. Segadust tekitavad mõlemad. Oli piirkondi, kus aktiivne relvastatud vastupanu sama hästi kui puudus. See ei tähenda, et seal metsavendi ei olnud, kuid nende aktiivne tegevus oli erinevatel põhjustel võimatu, sõltudes punaväe kontsentratsioonist piirkonnas (nt Läänemaa, Saaremaa, Tallinn), piirkonna rahvuslikust koosseisust (nt Petserimaa, Narva-tagused alad), puudulikest varjamisvõimalustest (mõned suuremad linnad ja piirkonnad, kus puudusid suured metsad, sood ja rabad) jm. Põhjused võisid olla ka kattuvad. Selgust pole ka n-ö Omakaitse perioodi osas. Saksa sõjaväevõimude poolt alates augusti algusest ametlikult lubatud abipolitseilist Omakaitset ei saa nimetada enam relvastatud vastupanu vormiks. See oli osa Saksa sõjaväe tagalahaldusest. Samas polnud kogu Eesti territoorium selleks ajaks veel vallutatud ja Omakaitse perioodi algus on seega maakonniti erinev. Eristuvad veel Lõuna-Eesti maakonnad, kus peale rinde seiskumist juuli esimesel poolel eksisteerisid Saksa sõjaväevõimudele vaikimisi allutatud maakondlikud omakaitseorganisatsioonid, mis omakorda tinglikult allusid Saksa eelüksuste käsul Tartus moodustatud Lõuna-Eesti partisanisalkade staabile. Need maakondlikud omakaitsed polnud veel konkreetsete abipolitseiliste funktsioonidega ja leidsid peale kohaliku halduse ja politsei organiseerimist rakendust ka puhtsõjaliste ülesannete täitmisel. Põhjuseks pole mitte see, et sakslased oleks sellist kahtlast ja Saksamaa poliitilise juhtkonna poolt välistatud liitlassuhet soovinud, vaid selles, et hõredate ridadega Saksa eelüksused ei suutnud Peipsist Pärnu laheni tekkinud rindejoont oma jõududega mehitada. Käsitleda sellises raamistikus relvastatud vastupanu ühtse tervikuna on üsna lootusetu ülesanne. Kuid siiski saab need sündmused võtta kokku üldmõistena, olgu selleks siinkohal Suvesõda. Nüüd küsimus, mida peale hakata teiste sõjasuve sündmustega, mis on Suvesõja üldmõiste alla tihtipeale mahutatud, kuid mille side vastupanuga Nõukogude võimule on kaudne või lausa olematu. Kas sellised sündmused, nagu raadioaparaatide ärakorjamine, Võhma eksporttapamaja õhku laskmine, Vaivara lastekodu evakueerimine Nõukogude tagalasse, inimeste hukkamine Kuressaare lossihoovil, okupatsioonivõimude poolt abipolitseilise Omakaitse formeerimine ja tegevus, mahuvad ikka Suvesõja mõiste alla? Sellest järgmine küsimus on, mida hakata peale nägemusega, kus Suvesõda tähendab hoopis eesti metsavendade/Omakaitse ja Saksa vägede (just sellises järjekorras) ühiseid lahinguid Punaarmee ja NKVD vägedega. Tundub, et siin on kadunud igasugune proportsioonitunne ja pintsak on nööbi ette õmmeldud. Saksa väejuhatuse silmis oli Eesti näol tegemist ühe 1941. aasta väegrupi Nord pealöögi suunalt kõrval seisva rindelõiguga, kus nagu mitmel pool mujal lõigati suured Punaarmee ja sellele operatiivselt alluvad NKVD formeeringud (Eesti puhul ka Balti laevastik) teistest Nõukogude rindelõikudest ja tagalast ära ja purustati lühemat või pikemat aega kestnud löökidega. Eestis tekkinud vastupanuliikumist pole põhjust puhtsõjalisest seisukohast üle tähtsustada. Näiteks, kui käsitleda 1941. aasta sõjasuve lahinguid Eestis sõjalisest vaatenurgast vastaspoolte armee, korpuse ja diviiside tasandil, siis on väga keeruline metsavendi, aga ka nende vastu võidelnud NKVD formeeringuid oma kaalult kuidagi üldpilti mahutada.37 Kui esineb väiteid, et metsavennad/Omakaitse hoidsid Kesk-Eestis paar nädalat koos Saksa eelüksustega rinnet, siis tuleb silmas pidada, et Punaarmee oli taandunud ettenähtud positsioonidele ja peale väiksemate häirivate rünnakute ei kavatsetud rindejoone stabiliseerumise järel suuremat pealetungi lõuna suunas ette võtta. Mõistagi ei saa metsavendade tegevust sõjalises plaanis alavääristada: ainuüksi aktiivse relvastatud vastupanuliikumise olemasolu vahetult rinde läheduses Punaarmee tagalas mõjus vägagi häirivalt niigi demoraliseeritud vägede võitlustahtele. Tähtis oli metsavendade roll ka Saksa vägede edasisel pealetungil, seda mitte niivõrd sõjalise jõuna, kuivõrd seetõttu, et kohalikke sai kasutada teejuhtide, luurajate ja tõlkidena. Metsavennad mängisid ka olulist rolli sõjaväevõimu kiirel ja tõrgeteta sisseseadmisel. Sõjalisest seisukohast oli toimiva ja sõbraliku tagala olemasolu okupatsioonivägedele väga tähtis. Just metsavennad olid kandev jõud kohaliku halduse sisseseadmisel peale seda, kui Saksa väed olid piirkonna hõivanud (suuremas osas Lõuna-Eestis juba ka enne Saksa vägede kohalejõudmist), kuid see ei tähenda veel iseseisvat võimu – see kuulus algusest peale Saksa sõjaväevõimudele, niipea kui need kohale jõudsid. Lisaks oli Omakaitse organisatsioon kandev jõud metsade ja soode puhastamisel maha jäänud punaarmeelastest, aga ka sõjaväevõimude käsul juutide ning kohalike tegelike ja väidetavate kommunistide kinnivõtmisel (kohati omaalgatuslikult) ning sõjavangide konvoeerimisel ja valvamisel. Kokkuvõtteks võiks küsida, kuidas Suvesõja terminit kasutada ja mida see hõlmama peaks. Relvastatud vastupanu (koos passiivse varjamise, suure osa sõjasuveaegse “punase terrori” ja osalise “põletatud maa taktika” tagajärgedega) mahub Suvesõja mõiste alla kitsamas tähenduses. Laiemas tähenduses võiks Suvesõja üldmõiste alla mahutada kõik, mis toimus Eestis alates Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja algusest kuni Eesti ala lõpliku langemiseni Saksa okupatsioonivõimu alla. Kõikidel ülejäänud juhtudel soovitan kasutada neutraalsemat “sõjasuve” või mingit muud asjakohasemat mõistet. Kindlasti soovitaks vältida relvastatud vastupanu ja Saksa vägede pealetungi ühte patta panemist – seda hinnatagu vastavalt sõjalistele proportsioonidele. [ABSTRACT FROM AUTHOR]
Copyright of Ajalooline Ajakiri is the property of Ajalookirjanduse Sihtastutus Kleio and its content may not be copied or emailed to multiple sites or posted to a listserv without the copyright holder's express written permission. However, users may print, download, or email articles for individual use. This abstract may be abridged. No warranty is given about the accuracy of the copy. Users should refer to the original published version of the material for the full abstract. (Copyright applies to all Abstracts.)
Titel: |
KAS SUVESÕDA VÕI SÕJASUVI? (Estonian)
|
---|---|
Autor/in / Beteiligte Person: | Kaasik, Peeter |
Zeitschrift: | Ajalooline Ajakiri, Jg. 182 (2022-09-01), Heft 4, S. 291-308 |
Veröffentlichung: | 2022 |
Medientyp: | academicJournal |
ISSN: | 1406-3859 (print) |
DOI: | 10.12697/AA.2022.4.03 |
Sonstiges: |
|